Otsus sõita Itaaliasse on pikka-aega küpsenud mõttes, aga nüüd tegime ära :)
Kaasa pakkisime ühe suure seljakoti, mis läheb käsipagasi alla Rayanairiga sõites ja teise väiksema seljakoti igapäevaste asjadega (fotokas, raamatud jne). Rayanair pakub väga soodsaid lennupileteid, kui piisavalt ette broneerida, meie jäime pikalt mõtlema ja seega maksime 170Euri kahepeale lennupiletite eest.
Meie seljakoti reis Lõuna Itaaliasse algas 19.aprill ja kestis nädala jagu kuni 26.aprill olime tagasi kodus.. Kõik vajalik mahtus 1 korralikku seljakotti ja minul oli tagasihoidlik kerge seljakott, kus olid koguaeg jooksvalt vajalikud asjad- raamatud, veepudel. Riideid oli kaasas kummalgi 2 t-särki, ühed pikad ja ühed lühikesed püksid. Ja rohkem polnudki vaja, oleks ju võinud olla iga päev uue outfitiga, aga me läksimegi matkama. Võtmesõna oli õiged jalanõud- lahtised matka jalanõud ja kinnised kergjalatsid.
Toast asusime teele lennujaama jalgsi suhteliselt õhukeste riietega vaevu 5 kraadi ja kõva tuulega. Rayanairi lennuk väljus 19.04.2011 Tallinnast Milanosse kell 11.50.
Bergamo lennujaamast astusime päikse paistel ja 20 kraadisesse sooja kell 13.50. Lend kestis 2h ja 40 min (Itaalias on kell ees 1h võrra). Lennuki personal soovis meile viisakalt head viibimist ja arrivederci.
Lennukis pakuti meile 9.90Eur osta bussi piletit, mis viib Bergamo lennujaamast Milano keskusesse. Meie otsustasime mitte osta ja vaadata mis lennujaamas sees pakutakse. Küsisin järgi infost, et kõige kiiremini saab Milano keskusesse kui minna taksoga (mis maksab u 6Eur) Bergamo keskusesse ja sealt rongiga. Aga seiklemist on kõvasti rohkem ja kuna ei teadnud rongiaegu, siis läksime nagu teised bussi peale. Bussisõit kesis 1h Bergamo lennujaamast Milano keskusesse rongijaama Milan Train Centeri ette.
Bussist maha tulles oli meeletu palavus ja ka veidikene ärevust, sest ega keegi ju ei öelnud kuhu meid selle bussiga viiakse :) Astusime u 15 sammu, kui nägime rongijaama silti ja oli suur rõõm, et ei peagi rongijaama otsima minema. :)
Rongijaamast tormasime sisse ja istusime esimese rongi peale, mille peale oli kirjutatud Napoli- see oli meie esimene sihtkoht. Olin uurinud, et Napolisse viivad rongid u 4-6 tundi. Aga see rong kuhu meie istusime viis kohale 9 tunniga. Niisiis oleks pidanud infost läbi astuma ja küsima. Lisaks sellele oli rongist piletit osta samuti kallim-sama raha eest oleks saanud 5 tunniga rongiga sihtkohta ja palju mugavama rongiga (seda tarkust kasutasime tagasi teel). Rongipiletid olid 100Euri nägu üks ots, niisiis kõige kulukam osa kogu reisi vältel.
Niisiis Napolisse jõudsime üli tüdinenud nägudega õhtul kell 11. Õnneks olime hotelli sinna lähedalt leidnud, nii et pikka jalutamist ei olnud.
Hotell: http://www.hotelprati.it/
Keskmine 3 tärni hotell, ei midagi luksuslikku. Sooja vett oli, voodi oli mugav. Hommikusöök on seal economy- ehk iga üks saab ühe magusa saiakese(üli maitsvad) ja siis võid süüa nii palju kui jaksad tavalisi kukleid (ja neid kukleid ja seda kohvi panid targemad hotellis viibijad ka veel kottidesse ja kohvi kaasa võetud termosesse :) ). Kõrvale serveeritakse tavaline või ja moos, lisaks siis suhteliselt maitsetu lahustuvkohvi ja mahlaautomaat(värskelt pressitud puuviljade mahlad). Teenindajaks oli äärmiselt sõbralik kohalik kokatädi.
Kolmapäeva hommikul 20.04 ärkasime vara ja peale hommikuste saiakeste söömist lippasime otsima kohalikku metroojaama, mis oli meie hotellist u 10 min kaugusel. Circumvesuviana (Statsione Ferrovia Garibaldi). Sealt saime 2,80Eur nägu piletid, et sõita Pompeisse. Sõit keskis u 20 minutit Napolist Garibaldist Pompei Scavi peatuseni. Rongi liiklus on seal väga hea iga 20 minuti tagant väljuvad rongid Napolist- Sorrentoni ja vahepeale jäi täpselt Pompei. Terve poolpäeva (20.04) veetsime Pompeis jalutades ja kui seal tundus et oli nähtud iga viimane kui tuha alal jäänud ilus allee ja tohutul hulgal keraamikat, mis kõik olid väga hästi säilinud lahkusime sealt arutledes, mis juhtuks kui Vesuuv hakkaks nüüd purskama :) ja sellele mõeldes ostsime piletid 10Euri tükk ja sõitsime bussiga Vesuuvi otsa. Bussid väljuvad rongijaama eest iga 20 min tagant. Teel sinna saime esimest korda näha tõelist HULLU liiklust. Buss signaalitas suhteliselt närviliselt igale tee käänule lähenedes (ükski teine buss seda ei teinud, aga neid busse kes sinna läksid ja sealt tulid oli palju), lisaks sellele oli tee väga kitsas. Sellest ma aru ei saa, kui nii palju turiste voorib aastast aastasse sinna, miks riik ei tee teed laiemaks?
Tee oli u 4 meetrit lai AGA sinna mahtus manööverdama 2 bussi, üks Fiat Punto(ma tundsin ennast nii koduselt, minu esimene auto oli Punto, küll oli hea pisike auto) ja üks roller. Ja neid rollereid oli kogu Itaalias palju, üks levinuimaid sõiduvahendeid. Korralikud rollerid maksid Sorrentos alates 800Eur, suhteliselt odav võrreldes, sellega, et üks 50m2 korter maksab kohalikele 10 miljonit eesti krooni, mis omakorda selgitab miks Itaallased elavad pead-jalad koos mitu põlvkonda.
Aga siis, et olime teel Vesuuvi otsa. Sõit kestis u tundaega ja sõit ise oli omakorda paras atraktsioon, aga noh me ju maksime selle eest- edasi tagasi pilet oli 10Euri.
Vesuuvi jalamile jõudes, pidi ostma veel ka Vesuuvi pileti 7Euri nägu ja siis algas tõeline tolmune pikk-aeglane tõus. Jalamil kohe pakuti tasuta jalutus keppe, aga nagu ikka tagasi tulles soovitati tungivalt jätta neile jootraha selle eest, aga vastu tasuks meenena anti vesuuvi kraatrist ilus kivi :)
Vesuui pildid tagant järele vaadates tunduvad nagu oleks laste liivakastist pilti teinud- kohapealne vaade oli muidugi kordades võimsam. Ja Vesuuvi elust andis märku ka kohati tossav Vesuuvi sisesein. Alla minna oli juba tunduvalt kergem, kui ülesse vantsida. Vesuuvi jalamil olid ka viimane kord kogu reisi vältel kui me kuulsime Eesti (ja ka Vene-) keelt. Kui meie olime alles poole peal üleni higised, tolmused ja vaatasime ülesse, et nii palju on veel minna ja minu sammulugeja näitas et me oleme ainult 300 sammu teinud, siis meile vastutulnud pensionärid kilkasid rõõmsalt, et kõvasti on meil veel minna ja soovisid edu. Millepeale me tõstsime tempot, kes ikka tahaks kehvem olla särtsakatest pensionäridest :)
Õhtu hakul lahkusime Vesuuvist ja lisaatraktsioon oli alla sõites veel huvitavam, sest busse kes alla tahtsid oli rohkem kogunenud ja üksteisest mööda vangerdamine pakkus palju kõigile turistidele. Lisaks sellele bussijuhid kes Itaallastele omaselt kõik karjusid üksteise peale oli huvitav vaatepilt, ja kogu selle lärmamise juures kõik laabus ju ometi.
Tagasi tee oli juba tuttav rongiga Pompei Scavist tagasi Napolisse Garibaldi peatusesse.
Napoli üldiselt väga must ja räpane ja mina ennast seal kindlalt kordagi ei tundnud. Igal õhtul koristati tänavaid põhjalikult ja igal hommikul olid täpselt sama suured prügi hunnikud jälle keset tänavat, just nagu öösel viskaksid kõik inimesed oma prügi aknast alla. Tagasi teel hotelli pakuti meile Iphone4 osta 2 tükki 100Euriga, telefon nägi välja nagu ehtne ja menüü oli nagu ehtne, aga ilmselt üksi mustlane ei müü ehtsaid asju keset tänavat nii odavalt (korraks oli muidugi kiusatus :) ).
21.04 neljapäeval ärkasime Napolis Prati hotellis, sõime oma magusad saiad ära, jõime peale maitsetut
lahustuvat kohvi, pakkisime oma üksikud asjad kokku ja läksime taas metroojaama, kust otsime piletid 4Eur tükk Sorrentosse. Sõit kestis 1h. Sorrentos olen ma varem ka käinud, aga kuna ilm oli siis väga vihmane ja minul vanust 12, siis ei mäletanud ma sellest linnast suurt midagi, et mitte öelda ei meenunud nagu üldse,et oleksin seal varem viibinud. Tegime peaväljakul mõnusad õiged kohvid ja vaatasime linnakaardilt välja mõned hotellid ja majutus asutused, kust plaanisime läbikäija,et leida ööbimine.
Terve päeva jalutasime Sorrentos ringi, mägedest ja kesklinnas. Ööbima jäime Villago Verdes 
http://www.villaggioverde.com/. Kenad väikesed paaris bungalod 2-3 inimese omad koos köögi ja oma rõduga. Madal hoojal oli öö hind 60Euri, kõrghoojal kuni 80Euri. Meie peatusime seal kaks ööd. Esimesel ööl meil naabreid kõrval bungalos ei olnud, nii et saime rahulikult magada, järgmisel ööl oli noored Ameerika neiud, kes saabusid keset ööd ja rääkisid väga kõvasti kuni hommikuni -seinad on seal üli õhukesed, nii et mitte kõige meeldivam. Sama päeva lõunat sõime pizzarestoranis, kus teenindajaks oli omanik ise, ema koristas ja pesi nõusid ja isa aitas muude toimetustega- perebisness ühesõnaga. Väga meeldivad inimesed ja äärmiselt maitsvad pizzad. Sealt sain ma idee panna värsket ruccolat pizza peale. Õhtusöögi tegime bungalos ise- ostsime häid pennesid, tomatipastat, parmasinki ja tegime korraliku pasta. Kõrvale pudel veini ja nautisime seda kõike oma bungalo terrassil. Terrassi kõrval kasvasid apelsini- ja sidrunipuud. Igal võimalikul hetkel, kui tekkis soov võisid otse puu küljest võtta omale mahlase magusa apelsini ja neid sõime me palju :).
http://www.villaggioverde.com/. Kenad väikesed paaris bungalod 2-3 inimese omad koos köögi ja oma rõduga. Madal hoojal oli öö hind 60Euri, kõrghoojal kuni 80Euri. Meie peatusime seal kaks ööd. Esimesel ööl meil naabreid kõrval bungalos ei olnud, nii et saime rahulikult magada, järgmisel ööl oli noored Ameerika neiud, kes saabusid keset ööd ja rääkisid väga kõvasti kuni hommikuni -seinad on seal üli õhukesed, nii et mitte kõige meeldivam. Sama päeva lõunat sõime pizzarestoranis, kus teenindajaks oli omanik ise, ema koristas ja pesi nõusid ja isa aitas muude toimetustega- perebisness ühesõnaga. Väga meeldivad inimesed ja äärmiselt maitsvad pizzad. Sealt sain ma idee panna värsket ruccolat pizza peale. Õhtusöögi tegime bungalos ise- ostsime häid pennesid, tomatipastat, parmasinki ja tegime korraliku pasta. Kõrvale pudel veini ja nautisime seda kõike oma bungalo terrassil. Terrassi kõrval kasvasid apelsini- ja sidrunipuud. Igal võimalikul hetkel, kui tekkis soov võisid otse puu küljest võtta omale mahlase magusa apelsini ja neid sõime me palju :).Kogu neljapäeva olime ringi tatsanud ja uurinud erinevaid Sorrento linna avarusi- jalad lõid õhtuks tuld- kokku saime 21 000 sammu (see on rohkem kui 10 kilomeetrit) :)
Reedel 22.04 otsustasime puhkama hakata ja mitte midagi teha peale kohvikute külastamise ja Napolist ostetud raamatute lugemise. Mina ostsin ingliskeelse variandi Eat, pray and love- võrreldes filmiga ikka palju huvitavam. Koju jõudes jäi mul suhteliselt paksust raamatust mõni leht veel lugeda, igal võimalusel võtsin ta kotist välja ja ahmisin sisse Lizzi seiklusi Itaalias, Indias ja Indoneesias.
See reedene puhkamine ei tulnud hästi välja, vanalinnas oli nii palju huvitavaid väikseid poode ja palju lahedaid jäätise putkasid (gelatosid), samme tuli ikka 15 tuhat kokku :). Lisaks olid reedel seoses Ülestõusmispühadega kogu linnas pidustused õhtul. Teed pandi kinni ja valmistuti suureks rongkäiguks. Rongkäiku juhtis üks kummaline orkester (carabiinide politsei orkester tegelikult) rohkem võiks öelda isegi bänd :) sellist vabameeldust esinemise käigus oli niivõrd kummaline vaadata. Riietus oli muidu ühtne- politseivorm koos ordenitega, aga jalanõud oli kuidas juhtus- kellel tennised, kellel botased, kellel korralikud viksitud kingad. Esimesed lood olid neil Bastoni müüri ääres, nad küll üritasid mingit rivi võtta üksteise järgi, aga välja ei tulnud. Mõni keerutas vaatas taha ja ette, lahkus oma kohalt lugude vahepeal, et teha üks suits kiirelt viimases reas oleva meesterahvaga. Mõni tegi veel pilliga proovi, kuigi üritus juba oli peal ja esimesed lood mängitud.Mõni rääkis mobiiliga ja mõne juurde astus keegi publiku seast et juttu puhuda. Rongkäigust võttis osa ka u 1000 kirikutegelast (enamused Klu klux klannliku rüüga- ehk siis need koonusmütsidega kirikutegelased), kõigil olid käes ristid, küünlad ja mingit tossu ajavad kerakesed. Kui ees läks orkester ja neile järgnes palju inimesi, siis lõpus oli juba üsna vaikne sahistamine- oleks võinud ju lõpus ka orkester olla. Selliste emotsioonidega läksime oma bungalosse.
Laupäeval 23.04 läksime juba varem välja valitud uude hotelli, kus tutvusime toaga panime asjad ära ja läksime bussijaama(mis asub rongijaama kõrval), et minna bussiga Amalfile ja võib olla veel kuskile. Plaanisime minna Linda pansionaati (http://www.hotellinda.it/) aga see oli hõivatud kahjuks meie kaheks viimaseks ööks. Linda pansionaat nägi välja kohapeal tunduvalt parem valik kui Sirene, aga seda me teada ei saanudki. Hind oli neil mõlemil üks. Meie valik siis järgmisena hotell Sirene http://www.hostellesirene.com/
Soodne valik, aga suhteliselt väsinud olemisega ja seinad jälle nagu papist. Hommikul sooja vett ei olnud, õhtuks siiski tuli, tuba oli puhas ja korralik kesine hotell. Plussiks oli tasuta internett.
Hommikust me seal ei söönud, väljas oli nii palju toredaid kohvikuid mis vajasid külastamist.
Hotellist bussijaama jõudsime pisut 9 läbi, mis oli väga õige lüke, sest 10 minutit hiljem oli elavas bussi järjekorras juba nii palju inimesi, et neile öeldi, et nad saavad võib olla ehk kella 11-se bussi peale. Bussipilet oli 7.40Euri nägu ja pilet oli terve päeva pilet, millega sai 5 erinevasse sihtkohta terve päeva jooksul minna ja ka tagasi. Plaan oli minna nii paljudesse sihtkohtadesse kui jaksame, aga kõik ei läinud just päris nii. Meie saime esimese bussi peale, aga buss tuubiti rahvast paksult täis ja meie saime või pigem meile jäid seisukohad. Alguses oli ju tore vaadata, kuidas buss sõidab mööda hästi käänulist teed lükates inimesed kord ühele poole kord teisele poole ja kinnihoidmine muutus elu oluliseks. Bussis oli ka väga palav, õhku peale ei tulnud ainult palju inimesi surutud väiksesse ruumi. Korraga hakkas mul paha, ikka väga paha ja me olime sunnitud maha minema esimeses peatuses- Postitano linnas. Sõit sinna kestis 1h, kõigest 17 kilomeetrit, aga tänu tee käänulisusele võttis palju aega, tagasisõit võttis aega juba 1,5h.
Postitano linn on pisut eksootilisem, kui tüüpiline turistilinn Sorrento, sinna väga palju turiste ei viida, sest linn asub kaljuseina ääres ja keskusesse saamine omajagu katsumus, sest lauge tee on omajagu pikk (kitsam kui iga teine tee, mis teeb bussidele tee praktiliselt võimatuks, sest tee serv on täis parkivaid positano külastajaid) ja otse tee on lõputu treppide jada. Lõpuks alla jõudes oli muidugi väga huvitav- palju väikseid butiike, suhteliselt soodsate hindadega võib kogu garderoobi soetada. Positaanos sõin väga maitsvat Paniinit, siiani maitse meeles :) Positanos oli ka liivarand, mis on Itaalias suhteliselt harv nähtus. Muidugi kui sa tahad rannatoolil ennast meeldivalt tunda- maksad 10Euri nägu. Meie tegime seda tasuta ja laotasime kotist saada olevad asjad endale alla. Martin siiski tegi oma esimese supluse Positanos- mega külmas vees. Rannas olime umbes 2 tundi, sest päike oli niivõrd kõrvetavalt kuum, et suurest kartusest ära põleda lahkusime kohvikuid otsima kosutava külma joogiga. Peale rahulikku treppidest mäest ülesse ronimist mitmete fotografeerimis peatustega leidsime oma bussipeatuse ja sõitsime tagasi Sorrentosse (tagasi teel olin ma juba targem ja ei vaadanud aknast välja, sest püsti põrgu kuumuses tuli igaljuhul seista ja välja vaatamata oli natukene kergem see sõit üle elada). Õhtu lõppes maitsva pizza ja veiniga.
Pühapäev 24.04 oli meie viimane päev Sorrentos. Plaan oli minna Caprile, aga unevõlg oli nii suur, et ärkasime Capri reisiks liiga hilja. Niisiis astusime linna peale hommikusööki otsima. Taaskord super hea mälestus soojast paniinist ja heast kohvist. Päike paistis eredalt ja otsustasime minna randa, teepeale jäi Sorrento Bastionimüür, tasuta sissepääsuga sai korralikult säilinud müüri vaadata. Rand asub sadamas ja kohvikud on ennast sisse seadnud muulide peale. Ühe muuli valisime välja ja saime teada,et 9Euri peame maksma rannatooli eest. Seal lugesime raamatut ja puhkasime. Martin käis taaskord väga külmas vees ennast karastamas. Vesi oli muidugi ja tuli soolane- soolasem kui Punases meres Egiptuses.
Õhtu hakul läksime hotelli, et panna kokku oma asjad ja minna linnapeale restorani nautima ka õiget pastat. Sellise restorani valisime välja juba päeval ja maitseelamustes ei pidanud pettuma. Spagetid värskete merekarpidega (clams nagu menüüs kirjas oli) kõrvale suurepärane punane vein. Otsustasime,et õige rahvusliku magustoidu teeme mujal restoranis. Lahkusime suure tänutundega restoranis ja asusime valima välja magustoiduks sobivat kohta. Enne seda leidsime ühe muuseumi, kus oli väljas kogu Sorrento e merelinna ajalugu. Imelik oli turvalisuse vähesus, vanaaegsed Rolex kellad ja muu antikvariaat olid klaasi taga, mis polnud isegi lukustatud- iga pahatahtlik oleks sealt korraliku noosi saanud. Muuseumi hoovis oli tiigis kuldkalade parv.
Magustoidu restorani valides (valik oli suur, meeletu turiste meelitav ühtlane restoranide jada), asutusime sisse ühte, kus meid juhatati suurest laiast trepist ülesse teisele korrusele- milline suurepäraselt võrratu suur väliaed. Väga romantiline koht õhtusöögiks, isegi kahju oli, et me seal ka soolast ei söönud ja et me selle koha alles viimasel õhtul avastasime, aga elamus seegi. Magustoidud olid rahvuslikud ja midagi sellist mida seal armastatakse- ei oskagi kirjeldada maitseelamus oli suur :)
Veinidest võiks ju pikalt rääkida – lihtsalt igalpool oligi hea vein, ka poe 1Eurone pudel veini oli VÕRRATU :)
Laupäeva(25.04) hommikul ärkasime kell 6, sest Sorrentost metroo läks 6.49 Napolisse. Sellega 1 h sõitu ja sealt 8.50 rongiga Milanosse. Tagasi tee oli lust ja lillepidu ainult 5 tundi ja väga mugava rongiga 1-s klassis (sama raha eest 100Euri mis esimesel päeval kehva rongiga 9 tundi). Milano pearongijaamas olime kella 13 paiku. Leidsime kergesti hotelli, mis oli meil bookitud rongijaama lähedal http://www.hoteldellenazioni.net/ öö oli 40Euri. Üks kõige luksuslikum tuba meie reisi ajal.
Õhtu hakul läksime hotelli, et panna kokku oma asjad ja minna linnapeale restorani nautima ka õiget pastat. Sellise restorani valisime välja juba päeval ja maitseelamustes ei pidanud pettuma. Spagetid värskete merekarpidega (clams nagu menüüs kirjas oli) kõrvale suurepärane punane vein. Otsustasime,et õige rahvusliku magustoidu teeme mujal restoranis. Lahkusime suure tänutundega restoranis ja asusime valima välja magustoiduks sobivat kohta. Enne seda leidsime ühe muuseumi, kus oli väljas kogu Sorrento e merelinna ajalugu. Imelik oli turvalisuse vähesus, vanaaegsed Rolex kellad ja muu antikvariaat olid klaasi taga, mis polnud isegi lukustatud- iga pahatahtlik oleks sealt korraliku noosi saanud. Muuseumi hoovis oli tiigis kuldkalade parv.
Magustoidu restorani valides (valik oli suur, meeletu turiste meelitav ühtlane restoranide jada), asutusime sisse ühte, kus meid juhatati suurest laiast trepist ülesse teisele korrusele- milline suurepäraselt võrratu suur väliaed. Väga romantiline koht õhtusöögiks, isegi kahju oli, et me seal ka soolast ei söönud ja et me selle koha alles viimasel õhtul avastasime, aga elamus seegi. Magustoidud olid rahvuslikud ja midagi sellist mida seal armastatakse- ei oskagi kirjeldada maitseelamus oli suur :)
Veinidest võiks ju pikalt rääkida – lihtsalt igalpool oligi hea vein, ka poe 1Eurone pudel veini oli VÕRRATU :)
Laupäeva(25.04) hommikul ärkasime kell 6, sest Sorrentost metroo läks 6.49 Napolisse. Sellega 1 h sõitu ja sealt 8.50 rongiga Milanosse. Tagasi tee oli lust ja lillepidu ainult 5 tundi ja väga mugava rongiga 1-s klassis (sama raha eest 100Euri mis esimesel päeval kehva rongiga 9 tundi). Milano pearongijaamas olime kella 13 paiku. Leidsime kergesti hotelli, mis oli meil bookitud rongijaama lähedal http://www.hoteldellenazioni.net/ öö oli 40Euri. Üks kõige luksuslikum tuba meie reisi ajal.
Milanos veetsime ülejäänud päeva esmaspäevast, mis oli Itaalia Liberty day- ehk siis Iseseisvuspäev. Igaljuhul see tähendas, et poed olid kõik kinni ja ka söömispaiga leidmiseks pidime kõvasti vaeva nägema, et leida midagi. Küll aga oli seal tänavaturg avatud, kus müüdi absoluutselt kõike, rohkem oli muidugi lilli ja saiakesi, aga ka riideid, ehteid, portselanist kujukesi, elus kilpkonni, koerakutsikaid jne. Milano kohta jõudsin ma arusaamiseni, et igal keskmisel Milanokal on oma pisike koer, sest neid pisikesi koeri oli seal palju ja kõik võimalikke tõuge ja tegijamatel oli mitu pisikest koera :).
26.04 lahkusime Milanost Delle Nazioni hotellist hommikul kell 4.30 ja enne kella 5 hommikul olime juba bussi peal Milanost Bergamosse. Lennuk väljus 8.50 hommikul tagasi Tallinnasse. Peatus on kohe rongijaama ees ja sealt väljuvad ka bussid Malpensa lennujaama iga 15 minuti järel.
Edaspidiseks hea tähelepanek, et Bergamo lennujaamast(10Eur pilet) tundaega bussiga Milano keskusesse ja sealt saab edasi minna Malpensa lennujaama(7,90Eur pilet), kust väljub palju Itaalia linnadevahelisi lennuliine. Liiklusvahendid on küll Itaalias mugavaks tehtud ja turistile arusaadavalt esitletud, ka ingliskeelt mitte valdav inimene saab vabalt hakkama.
Edaspidiseks hea tähelepanek, et Bergamo lennujaamast(10Eur pilet) tundaega bussiga Milano keskusesse ja sealt saab edasi minna Malpensa lennujaama(7,90Eur pilet), kust väljub palju Itaalia linnadevahelisi lennuliine. Liiklusvahendid on küll Itaalias mugavaks tehtud ja turistile arusaadavalt esitletud, ka ingliskeelt mitte valdav inimene saab vabalt hakkama.
Kodus Tallinnas olime enne kella 12 päeval Eesti ajajärgi, kus ootasid meid tervitusjoogid külmkapis ja muidugi Fonzy&Mizty kes tervitasid meid uksepeal.
Kodus on hea muidugi olla, aga I love Italy :)
